«Neil endil ei pidanud kala olema ja seetõttu tulevad nad meie oma noolima,» torkas Pärnu lahe jäält üleeile tühjade kätega kaldale astunud harrastuskalamees Ivar Palutaja. «Täna on küll hõre. Õnnetu päev kah. Kala üldse kohe ei ole.»

Sel külmal lumisel ja ähvardavalt pilves päeval oli Pärnu lahel tavapärase kirju kalastusseltskonna asemel vaid käputäis entusiaste. Paar eestlast, kolm lätlast.
«Mitte midagi,» laiutasid ka viimased tühje käsi.

Külmakindlates jopedes mehed pakkisid kalastustarbed autosse, et sõita tagasi Riiga. «Kui pole venelast jää peal, pole ka kala,» poetas pensionärist harrastuskalur Janis Snedse lõbusalt mõttetera ning läinud nad olidki.

Kaugeltki mitte kõik lõunanaabrid ei sõida aga pärast kalalkäiku kodumaale tagasi, vaid jäävad harrastuskalastusega raha teenimiseks Eestisse, teadis Palutaja rääkida. «Näiteks üürivad kuuks ajaks väikese hotelli, kus elada,» märkis Palutaja. Neid polevat sugugi vähe.

Keskkonnainspektsiooni peainspektor-nõuniku Enn Keemani sõnul on Pärnu lahe kalameestest ligi viiskümmend protsenti lätlased, sest Riia laht ei külmu ära ja seal pole suurt midagi püüda. «Täishooajal on harrastuspüüdjaid ikka tuhandeid,» pakkus Keeman. «Tööd ei ole ja ilmselt on kalapüük kasulikum.»

Rikuvad seadust

Läti harrastuskalurite tegutsemisviis teeb inspektsioonile aga tuska. «Meil on alust arvata, et nad elavad kohalike kalurite kodudes,» selgitas Keeman. «Välja püütud kala viiakse kalurile koju, kohalik mees paneb kalad oma püügipäevikusse, nagu oleks ta ise need seaduslike püügivahenditega püüdnud ja kala ongi legaliseeritud ning läheb ametlikku kokkuostu.»

Nimelt võivad harrastuskalurid 180-kroonise loa eest püüda palju jaksavad, aga müüa seda saaki ei tohi. «Me teame neid kalureid, kelle juures lätlased ööbivad ja kes mustalt kalu kokku ostavad,» lisas peainspektor.

Keeman meenutas üht päeva jõulude paiku, mil Pärnu lahe äärde sõitis Läti buss, mis oli tühje kalakaste täis. «Lätlane tuli jäält kalakotiga, kalad kaaluti ära, kallati kasti, pandi mehe nimi ja kalade kaal kirja ning sellega asi piirdus. Ostu-müüki ei olnud,» rääkis Keeman.

Kui buss n-ö rajalt maha võeti, selgus, et ühel bussis istujal oli 180 krooni maksev luba, mis tähendas, et ta võis ise endale kala püüda. «Ta ei käinud tookord isegi merel, aga ütles, et see on tema kala ja mõned sõbrad andsid kah,» rääkis Keeman. Kala oli paarisaja kilo ringis.

Keeman tunnistas: kuigi oli teada, et mees valetab, ei olnud inspektsioonil muud teha, kui kalu mõõtma asuda. Nimelt võib õngepüügil vaid üks kala sajast alamõõduline olla.

«Lätlastega on probleem selles, et me ei saa neilt (trahvi)raha kätte. Ütlevad sõbralikult, et kirjutage-kirjutage, ega me nagunii ei maksa,» nentis Keeman.
«Protokolle on meie nina eeski puruks tõmmatud.» Kiirmenetlusega võib eeskirja rikkujat trahvida kuni 6000 krooniga, tavaliselt jääb trahv 3000 kanti.

Loomulikult pole lätlased ainsad, kes Eesti seadustele sülitavad. Kokkuostuautosid, kus ametlikult tehinguid ei tehta, liigub ringi paarikümne ringis. Enamik harrastuskalureid Pärnu lahel on siiski ausad, seaduserikkujaid võib Keemani hinnangul olla ehk kolmandik. Kogused aga, mis harrastuspüüdjad jääaluse püügi perioodil välja püüavad, ületavat aga isegi kutseliste kalurite omi.

Petturid tuleb vahele võtta

Keemani sõnul on suur probleem, et inspektsioonil pole õigust jälitustegevusega tegeleda. Ühe lahendusena näeb ta harrastuspüügikoguste või püüdjate hulga piiramist, et kalavaru ikka säiliks.

«Vastasel korral tuleks rängalt karmistada kokkuostutingimusi,» leidis Keeman. «Üks võimalus on, et kokkuostja maksab müüjale ainult pangaülekandega.»

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome nõustus, et keskkonnainspektsioonil võiks muu hulgas olla ka jälitustegevuse õigus. «Samas on võimalik jälitustegevust vajadusel läbi viia ka koos politsei- ja piirivalveametiga ja seda võimalust tuleks ka kasutada.»

Soome hinnangul tuleks harrastuspüügi koguste piiramise asemel tegeleda kala kokkuostjatega. «Kokkuostjaid on võrreldes kalastajatega tunduvalt vähem ning kala käitlemise punktid on enamasti kõigile teada,» märkis ta.

Võrkudega röövpüüdjad vahele ei jää

Keskkonnainspektsiooni peainspektor-nõunik Enn Keeman rääkis, et eelmisel aastal leiti Pärnu maakonnast ligi tuhat ebaseaduslikku võrku. Neist enamikul oli liiga väike silm.

«See on röögatu kogus, sest näiteks Läänemaal leitakse aasta jooksul mõnikümmend ebaseaduslikku võrku,» lausus Keeman. Enamik neist on Manija ja Kihnu ümbruses, kuna seal on kala rohkem.

«Enne jääd leidsime Valgeranna alt ühes jadas viiskümmend võrku korraga ilma igasuguse tähistuseta,» rääkis Keeman. «Põhiliselt on «hiinakad». Need maksavad ligi sada krooni, ja kui üks kord vahele ei jää, siis on see juba tasa teenitud.»

Ja vahele tegelikult ei jäädagi, tõdes Keeman. «Sest kui tal on tähistamata võrk, lastakse võrk meie tulekul lihtsalt käest lahti või visatakse üle parda ja tehakse ilusat nägu.» Et võrkudest mitte ilma jääda, käiakse nende järel enamasti öösiti pealampidega.