Uudised

Kõige hullemini võib minna kaladel Lääne-Eesti veekogudes

10. veebruar 2010

 Paksu jääkihti kattev lumevaip suurendab ohtu järvede ja lahesoppide ummuksisse jäämiseks, mis on eriti tõenäoline Lääne-Eesti madala veetasemega veekogudes.

 

 

Keskkonnaameti vee-elustiku peaspetsialist Jaanus Tuusti sõnul pole teateid surnud kaladest ametile veel tulnud, kuid veekogudel hoitakse silma peal ning mõõdetakse hapnikku.

Kõige tõenäolisem ummuksisse jäämise oht ähvardab tema hinnangul Lääne-Eesti veekogusid, kuna sealne veetase on madal.

“Kõige suurem risk hätta sattuda on kaladel väiksemates merelahtedes,” sõnas Tuusti. “Sellises olukorras hakkavad kalad end tavaliselt suruma jõgede suudmetesse ja sealt on neid varem sarnastes olukordades massiliselt leitud.”

Paks lumekiht jääkattel ei lase läbi päikesevalgust ning vees hakkavad seetõttu Tuusti selgitusel tekkima keemilised protsessid, mis mõjuvad kaladele surmavalt.

“Kohe hakkab tekkima mürgine väävelvesinik, mis tavaliselt need kalad ära võtabki,” sõnas Tuusti.

Võrtsjärve ääres asuva limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt ütles Maaleht.ee-le, et kogu Võrtsjärvel praegu hapnikupuudusega probleeme ei ole, küll on aga teateid tulnud väiksematest järvedest, samuti Lääne-Eestist Väinamere piirkonnast.

“Sealkandis ei ole seda varem juhtunud, et võrku jäänud kala päeva jooksul sureb, mis näitab, et kalad ei kannata raskeid tingimusi,” selgitas ta.

Kalade võrgus suremist on märgatud sel aastal juba ka Võrtsjärve põhjaosas, mis viitab samuti madalale hapnikutasemele.

Kaladele kriitiline hapnikusisaldus vees on alla 2 mg liitri kohta, kuid kalamehed hakkavad aru saama, et midagi on valesti juba siis, kui hapnikku on vähem kui 4, 3 mg/l.

“Kalad tunnevad, et olud lähevad kehvemaks ja ei liigu enam. Kui kalamehed panevad võrke, siis tulevad need tühjalt tagasi, sest kalad lihtsalt seisavad ühe koha peal ja võrku ei uju ning saagid hakkavad kohe tõsiselt langema.”

Kõige kriitilisem periood on Järvalti sõnul märtsi algus, kuna selleks ajaks on madalates järvedes hapnik otsa saanud ning kuri karjas.

Kalade abistamiseks saab tema sõnul teha väga vähe, abinõud on piiratud ning lokaalsed.

“Väiksematel veekogudel võib olla kõige lihtsamakas abinõuks jäält lume ära lükkamine, mis paneb tööle järve sisemise hapnikutootmise, kuid ega looduse vastu ikka ei saa,” nentis Järvalt.

Tavapäraselt surevad hapnikupuudusse kõige kergemini särg, ahven ja haug, paremini elab raske aja üle koger, kes suudab hapnikuvaeses vees vastu pidada mitu nädalat.

Üsna hästi tulevad raskustega toime ka linaskid ja angerjad, kes poevad põhjamutta ning muutuvad seal hapniku vähenedes lihtsalt uimasemaks ja aeglasemaks.

Angerjad poevad veetemperatuuri langedes põhjasettesse kaevatud urgu talvituma. Samas kaob hapnik esmalt ära just põhjasetetest ning angerjad hakkavad tasakesi mööda põhja ringi liikuma ning satuvad sageli ka uimastena kalameeste võrgusilmadele.

“Kuna põhjas on hapnikku juba vähem, samas veekogu keskosas pole veel hullu, siis on angerjad sel ajal heaks suutäieks haugidele,” lisas Järvalt.

 

Allikas: Maaleht
Artikkel: https://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/koige-hullemini-voib-minna-kaladel-laane-eesti-veekogudes.d?id=29027087