Uudised

Abiraha sunnib kalurid koostööle

09. september 2010

Meede, mille alt randlased raha saavad, lubab neil ise otsustada, kas ehitada sadamaid, muretseda jääpurumasinaid, käia välismaal õppereisidel, korrastada rannakülasid või teha laatasid.

"Palun mulle kolm rääbist!" kõlab üks tüüpilisemaid ostusoove Kallaste kala-ja sibulalaadal.

Kuna suitsurääbise kilohind on 200 krooni, kiputakse ostma tükikaupa. Kui juba laadale tuldud, peab ikka laadahitist maigu suhu saama.

Järgmine ostja aga ei pilguta silmigi, kui küsib pool kilo ning annab müüjale Koidula pildiga rahatähe.

"Ma ei ole aastaid suitsurääbist saanud, tahaks kohe isu täis süüa, kuigi ega vist poolest kilost seda täis saa," kahtleb end Ainoks nimetav ostja, kes on läinud laupäeval tulnud Kallaste laadale Tartust eelkõige just lootuses suitsurääbist leida.

Kui suuremad suitsurääbised maksavad 200 kr kilo, siis veidi pisemad 150. Tunni-poolteisega on otsas nii ühed kui ka teised. Kes keskpäevaks Kallastele jõuavad, peavad leppima muud liiki kalaga.

Laat viib kaluri ostjaga kokku

"Kõige paremini läheb nüüd suitsulatikas," räägib Feodossia Filippova, perefirma AS Peipsi Kalamees üks omanikest, kes on Kolkjast Kallastele toonud veel ka haugifileed, kuivatatud latikat ja särge.

Filippova on kindel, et laada lõpuks on kogu kala maha müüdud. Nii on olnud see kõigil varasematel laatadel, kus ta tänavu käinud.

Kala- ja sibulalaat on väikelinna Kallaste jaoks aasta suurim külgetõmbenumber. Ei ole teist sündmust, mis tuhande elanikuga Kallastele nii palju rahvast kohale tooks. Isegi Kesk-Eestist ja pealinnast. Kadriorust on kohal president ise.

Tänavu korraldas Kallaste kala- ja sibulalaada MTU Peipsi Ühendus. See on üks viiest Peip-si-äärsest kalalaadast, mille Peipsi ühendus on sel suvel Euroopa Kalandusfondi (EKF) toetusrahaga korraldanud. Peale Kallaste on laadad kalureid ja kalasööjaid kokku vünud Lohusuus, Kasepääl, Võõpsus ja Lüübnitsas.

EKFi Eesti arengukava meede 4.1 "Kalanduspiirkondade säästev areng" on eriline selle poolest, et raha kasutamise üle otsustavad kalurid ise. Eestis on moodustatud kaheksa kalanduspiirkonda, mille eesotsas on kohapeal valitud tegevusgrupid, kes on töötanud välja piirkonna arengukava. Kalurid ja nende ühendused saavad projektidele PRIA kaudu toetust siis, kui need arengukavaga kokku sobivad.

Kõige kaugemale on praeguseks arengukavade ja rahataotlemistega jõutud Peipsi, Võrtsjärve ja Saaremaa piirkondades.

Peipsi-äärsetes maakondades moodustati kalurite omavahelise koostöö arendamiseks ja EKFi toetusraha kasutamiseks kaks aastat tagasi MTÜ Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu (PKAK).

PKAKi kuuluvad tegevkalurid, kalatöötlejad, vesiviljelejad, turismiettevõtjad, kohalikud omavalitsused ja mittetulundusühingud . Aastail 2009-2013 on neil võimalik kasutada kalandusfondi raha 65 mln kr ulatuses.

Ehkki lõviosa - 60% - rahast läheb kalasadamate ja lossimiskohtade uuendamisele, otsustati toetada ka laatade korraldamist.

"Kalalaatade eesmärgiks on otsekontaktide loomine kaluri ja ostja vahel, et kalurile jääks rohkem raha ja ostja saaks kala odavamalt, sest vahendajad püüavad tavaliselt kolmandiku endale saada," selgitab PKAKi juhatuse esimees Urmas Pirk.

Välismaal silmaringi avardamas

Peipsi kalurid ja ettevõtjad on EKFi raha toel käinud usinalt välismaal õppimas. Nii on käidud Hollandis, aasta tagasi Kreekas, läinud nädalal Iirimaal. Kreeka reisi eest maksis PRIA 361433 kr, Iirimaa osas on taotlus 437 060 kr.

"Käime teistes riikides, et näidata meestele, kuidas seal käib omavalitsuste ja firmade ning ka firmade endi vaheline koostöö, sest kalurid pole nii rikkad, et üksi suuri asju ette võtta ja toetuste taotlemisel omafinantseeringuga toime tulla," põhjendab otse Iirimaalt koolitusreisilt Kallaste laadale saabunud Pirk.

Peipsi kalanduspiirkõnna juhil on tuua mitu näidet, kus aasta-paariga on meeste mõtlemises toimunud suured muutused. Kui esimeselt reisilt tagasi tulles olid veel lennukis kõik sõbrad, siis lennukilt maha astudes muututi jälle konkurentideks.

Nüüd on teisiti. Järjest rohkem suheldakse ja seatakse sihte üheskoos. Kui ühel ei jätku raha, plaanitakse mitmekesi midagi.

"Mitme sadama juurde on tekkinud MTÜ-d, seal ei tegutse ainult üks firma, kes on maa omanik, vaid on tehtud ühine MTÜ ja sadamasse panustatakse üheskoos," märgib Pirk.

Ka Mehikoormas kala püüdva ja töötleva OÜ Latikas juhataja ja kutseline kalur Margus Narusing ütleb, et silmaringi avardamiseks on reisid igati vajalikud. Näeb, kuidas mujal on asjad korraldatud ja igal pool õpib midagi.

"Mul endal ei olnud aega seekord minna, sügispüük on ukse ees, tuli selleks valmistuda," räägib Narusing telefoni lainetava Peipsi pealt.

Peipsil kannab koostöö vilja

Suurimaks PKAKi taotluseks, mille rahastamisele oodatakse neil päevil PRIAst heakskiitu, on MTÜ Peipsi Ühendus projekt ligemale 7 mln kr maksva süvendusekskavaatori ostmiseks Peipsile.

Urmas Pirgi sõnul on järvel probleem uhtliivad. Kui ehitadki muuli valmis, mille ehitus on pealegi kallis, on see varsti ühelt või teiselt poolt liiva täis. "Nii otsustasime muulidesse mitte raha panna, vaid osta korralik süvendustehnika, mis kokkuvõttes tuleb ka tunduvalt odavam."

Kuna EKF rahastaks seda 80% ulatuses, siis 20% omaosaluse tarvis võetakse pangalaenu ja oma panuse selleks annavad ka ettevõtjad ja omavalitsused.

"See on meie esimene tõsine ühistöö, kus meie projektidesse panustavad ka omavalitsused alates Alajõest kuni Värskani, kelle maadel on sadam," kiidab Pirk PKAKi kaheaastase tegevuse esimesi priskemaid vilju.

Sadamate osas peavad aga kalurid Pirgi sõnul hädavajalikuks järvel kalasadamate võrgustiku väljaehitamist, et iga kümmekonna kilomeetri järel oleks veterinaarnõuetele vastav sadam või lossimiskoht.

PKAK on oma toetuse juba andnud projektidele, millega laiendatakse või taastatakse kalasadamaid Alajõel, Sassukveres, Varnjas ja Räpinas.

Peipsi kalanduspiirkõnna juht Urmas Pirk on kindel, et neil tuleb EKFi meetme 4.1 all lubatavast 65 miljonist kindlasti puudus, sest tahtmised ja vajadused on suuremad. "Olen kuulnud kartust, et mõnes kalanduspiirkonnas võib toetusraha üle jääda. Olen neile ütelnud, et tehke koostööd, teisiti ei mängi välja."

Võrtsjärvel suund turismile

Võrtsjärve kalanduspiirkonnas käivad EKFi toel suuremad tööd Jõesuu puhkeala väljaarendamisel Suure Emajõe suudmes. Seal toimetab Võrtsjärve Sihtasutus.

On rajatud Võrtsjärve külastuskeskuse juurde piirdehekid, karavaniparklad, infotahvel, rattahoidja, riietuskabiinid randa, lipumast, niidetud järves roostikku ning soetatud kolm kanuud.

"Kalandusfondi raha eest remontisime ka Võrtsjärve üht turistide lemmikut, kalepurjekat, mis on ajalooliselt traalipüügialus olnud," märgib Jaanika Kaljuvee, kes MTÜ Võrtsjärve Kalanduspiirkõnna tegevjuhi töö kõrvalt on ka tänavu l0 aastaseks saanud Võrtsjärve SA eesotsas.

Kaljuvee sõnul mängisid ka-landusmeetme toetused oma rolli selleski, et suvel kuulutati konkursi "Eesti avastamata aarded 2010. Veeturism" võitjaks Võrtsjärve piirkond ning septembris esidetakse oma vaatamisväärsusi Euroopa turismifoorumil Brüsselis.

Kes pole aastaid Tartu-Viljandi vahel Rannu-Jõesuus liikunud, ei tunneks piirkonda enam äragi. Nii suured muutused on toimunud. Puhkeala on saanud külastuskeskuse, uued paadisillad, vaatetorni ja puhkajad on piirkonna omaks võtnud.

"Kui ainuüksi Rannu-Jõesuus Võrtsjärve külastuskeskuses käis läinud aastal 4500 inimest, siis tänavu seitsme kuuga juba 5200," rõõmustab Kaljuvee.

Võrtsjärve kaluritel pole kahju, et kalandusmeetmest nii palju raha turismile antakse. "Turistid ostavad kala meie käest ja nii ei pea me seda odavalt kokkuostjatele maha müüma, ka saame töödeldud kala neile pakkuda," märgib kalur Erich Saaremaa.

"Rahvas liigub, kala tahetakse rohkem ja rannakülad taaselustuvad," lisab Lauri Koni.

Kalurite sõnul pole neil seepärast turismiettevõtjatega mingeid lahkhelisid. Seda enam, et Võrtsjärve piirkonnas kipub raha niigi kalandusmeetmest üle jääma, sest taotlusi laekub vähem, kui raha nendele jagada on.

"Igal aastal, eelmisest aastast alustades kuni aastani 2013, saaksime toetusi küsida 2,7 miljoni krooni eest, enamik sellest on seni alles jäänud," kinnitab Jaanika Kaljuvee.

Õnneks saab raha lükata järgmistesse aastatesse, kuid kui aastaks 2013 pole seda kasutatud, jääbki see kasutamata.

Omaosalusega on raskusi

Miks Võrtsjärve piirkonnas vastupidiselt Peipsile euroraha üle kipub jääma, põhjendab Kaljuvee sellega, et kui Peipsi kalurid on omavahel ühinenud, siis Võrtsjärve ääres on palju üksikult tegutsevaid kalureid, kellele omafinantseeringu määr üle jõu käib.

Ainuke konkreetselt kalandusega seotud projektitaodus Võrtsjärve piirkonnas oli OÜ Ruusaku jääpurumasin.

"Sel kuumal suvel oli see masin täiesti asendamatu, nii järvel kala kiireks jahutamiseks kui ka hiljem kalade säilitamiseks," räägib OÜ Ruusaku juhatuse liige Lauri Koni, näidates oma kodukuuris töötavat jääpurumasinat.

Jääpurumasina ostis ta komplektis koos jääkonteineriga, kus jää püsib sulamata pikka aega. "Ööpäevas teeb masin 120 kilo jääd, mis on ühele kalurile täiesti püsav ja vahel jääb ülegi, saan mõnele sõbralegi anda," selgitab ta.

Masin maksis ligemale 55 000 kr, millest PRIA maksis EKFi kalanduspiirkondade säästva arengu projektimeetme kaudu tagasi 60%.

"Jäämasin lubab mul kala müüa siis, kui hind kõrgem, ei pea enam hädaga poolmuidu ära andma," rõõmustab Koni ja lisab, et samal põhjusel oleks nüüd hädasti vaja ka mahukat sügavkülmkappi kala hoidmiseks.

Muretsetud jääpurumasin on tegelikult köömes selle kõrval, mida kutselised kalurid, sealhulgas Koni, väga ihaldaksid.

"Iga kaluri unistus oleks tegelikult muretseda konteiner-komplekt, kus oleks korraga nii jäämasin, külmutus kui ka sügavkülmutus, mis maksaks kokku miljoni krooni ringis, aga 40% omaosalust tähendaks 400 000 krooni, kust kalur selle raha võtab," nendib teine Võrtsjärve kalur Erich Saaremaa.

Saaremaa sõnul ei suudaks seda 400 000 krooni isegi mitu kalurit koos kokku panna. Samas saaks tarvitatud komplekti kätte 200 000-300 000 kr eest või odavamaltki, kuid eeskirjade järgi ei tohi PRIA kasutatud asju toetada. "Meil on probleem, et ei jõua mõrramaksegi ära maksta, mis siis veel jäämasinast rääkida."

Saaremaa meelest väärib neil kalurite vahel arutamist ka väikse kalatöötiemistsehhi rajamine Võrtsjärve äärde EKFi toetuste abil. "Kuna kala on järves vähe, ei taha keegi omaosaluse panemiseks laene kaela võtta, pealegi laenuintresse ju ei hüvitata," märgib ta.

Koni lisab, et just suuremaid vajalikke asju ei saa omafinantseeringu tõttu muretseda ja selleks laene võtta, sest see raha ei tule kalandusega tagasi.

Raha taha jääb ka sadamate ehituseks toetuste taotlemine. Praegu pole Võrtsjärvel ühtegi nõuetele vastavat sadamakohta.

MTÜ Võrtsjärve Kalanduspiirkõnna tegevjuhi Jaanika Kaljuvee sõnul oleks kõige enam korralikku kalasadamat vaja Valma külla, kus lähestikku elab suur arv kalureid.

Sadamatele raha, laevadele mitte

Saaremaal saadi enim raha Sõrves asuva Kaunispe sadama rekonstrueerimiseks. Saadud 2,8 miljoni krooniga aga MTÜ Kaunispe Sadam juhatuse esimehe Priidi Saare hinnangul kõike valmis ei tee. "Üle kuue miljoni läheks vaja, et sadam päris korda teha," hindab elupõline kalur.

Kui Euroopa Kalandusfondi toel ka sadamad korda saab, sus uute kalalaevade ostmiseks tuge ei anta, kurdab kalur. "Mis kasu neist sadamaistki siis, kui pole enam millegagi merele minna."

Saare sõnul peeti kolhoosiajal kalalaeva elueaks kümme aastat, misjärel alus püügilt kõrvaldati. Priidi Saare praegune alus on aga 20 aastat vana.

Ent raha saab üksnes laevade restaureerimiseks. "Kaua sa ikka vana laeva restaureerid, ta pudeneb ju laiali," märgib Saar.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder annab siiski lootust, et järgmisel finantseerimis-perioodil, paari aasta pärast avaneb võimalus ka uute kalapaatide soetamist toetada.

...

....

 KOMMENTAAR

ANGELA ANNILO, PRIA kalandustoetuste büroo peaspetsialist

Praeguseks on PRIAsse projektitaotlusi laekunud küll vaid viiest piirkonnast aga sellegipoolest oleme Euroopa ulatuses sellise tulemusega suhteliselt esirinnas.

Kalurid tunnevad suurt huvi piirkonnale mõju avaldava turismi arendamise ning värske kala otse kliendile müümise vastu. Sel eesmärgil tehakse ka toetuste abil õppereise.

Näiteks Kreeka on tuntud turismimaa - rannikul atraktiivsed kalurikülad, turistidele pakutakse huvitavat miljööd ja tegevusi, võimalust kalurite ja rannarahva elu lähedalt näha, osta kohapealt värsket või töödeldud kala. Muidugi pakutakse külalistele ka majutust, matku, paadisõite jne.

Kuna kalavarud kahanevad kõikjal ja püügimahud on piiratud, on tegevuste mitmekesistamine ka Eestis vajalik.

Seni PRIAsse esitatud projektitaotluste hulgas on huvitavaid ja vajalikke tegevusi. Tore on see, et esitatud on ka mitu väikesadamate korrastamist ja süvendamist nõudvat projekti.

Ent on juhuseid, kus projekt on sisukas, aga piirkonna tegevusgrupilt heakskiitu ei saa, sest elluviiduna oleks mõju küll paarile ettevõtjale oluline, aga piirkonnale tervikuna väike.

Kas toetuse saamiseks esitatud projekt on piirkonna jaoks piisavalt vajalik ja huvipakkuv, seda ei kaalu PRIA, vaid kohalik tegevusgrupp, kes seab ise prioriteedid.

 

 

 Allikas: Maaleht, Rein Raudvere Merike Pitk
2. september 2010. a