Uudised

Kohtumine haugiga vesises kunstisaalis

14. detsember 2010

 Iseenesest pole ju pildinäituse külastamine midagi sellist, mille pärast tasuks pabinasse sattuda. Kui aga enne kunstisaali sisenemist tuleb ennast ujumispükste väele riidest lahti koorida, siis kisub asi kuidagi kummaliseks.

«Aga kui nii on vaja ja teisiti ei saa, eks siis tuleb paljaks võtta,» mõtlesin ma esmaspäeva hommikul Aura veekeskuse riietusruumis ennast lahti riietades. Tõmbasin ujukad jalga, keerasin kapiukse kinni ja läksin pesuruumi. Kuidagi külm oli. Võttis lausa lõdisema. Suure basseini jaheda vee peale mõeldes kadus mul igasugune soov kunstielamuse järele.

Tegin kiiresti strateegilise otsuse ning keerasin basseiniukse asemel sauna poole. Ronisin kõige kõrgemale astmele ning lajatasin topsitäie vett kerisele. Oo, kui mõnus! Tundsin, kuidas kuum leililaine valgus mööda turja laiali, ning ma olin valmis sinna lavale jäämagi. Lõpuks otsustasin siiski keha asemel vaimu turgutama minna ja marssisin otse Aura suure basseini sügavama otsa juurde.

Mask tatiga kokku

Aastaid sukeldumisega tegelenud Ülar Tikk oli oma veealuse fotokaameraga juba kohal ning ulatas mulle Maremarki sukeldumisklubist toodud snorgeldamismaski. «Oled varem proovinud?» küsis Tikk. Raputasin pead. «No siis hakkab nalja saama,» lausus ta.

Ajasin silmad suureks ja uurisin, mis selles snorgel-damises siis nii keerulist on. «Tead, mõned inimesed lihtsalt kardavad vett, aga ega seal tegelikult polegi midagi rasket. Ujumisoskus võiks muidugi ikka olla,» naeris Tikk ja soovitas mul ujumismaski klaas süljega kokku hõõruda, sest  siis ei pidavat see uduseks minema. Võtsin kogenud mehe hüva nõu kuulda ja tatistasin ikka korralikult.

Kuna instrueerimine oli sellega lõppenud, astusin aega viitmata mööda redelit vesisesse kunstisaali ning ujusin esimese pildi juurde. Tõmbasin kopsud õhku täis ja pistsin pea vee alla. Mulle vaatas vastu hall vuntsidega hüljes.

Hiljem sain näituse autorilt Kaido Haagenilt teada, et see foto on tehtud eelmise aasta suvel Vilsandi lähedal Läänemeres ning on praeguseks juba üle maailma palju kuulsust kogunud.

Magus sõõm kurku

Tõmbasin seejärel kätega veidi vett ja ujusin õnnelikult teise basseiniseina külge kinnitatud foto juurde. Polnud mingit kahtlust, et pildil oli lest oma täies hiilguse.

Kolmanda foto juurde ujudes juhtus aga see, mida ma olin kõige rohkem kartnud. Just siis, kui ma asusin pildi ilusse süvenema, hakkas hingamistorus kahtlaselt mulisema ja juba hetke pärast tõmbasin korraliku sõõmu basseinivett omale kurku.

Järgmised viis minutit läkastasin nii, et kogu ülejäänud ujujate seltskond pööras kahtlustavalt pea minu poole. Kas visata päästerõngas või mitte?

Püüdsin teha nii enesekindla näo pähe kui suutsin ja olukord laheneski, ilma et mind oleks veest välja tõmmatud. Puhusin toru puhtaks ja läksin uuele katsele. Pildilt põrnitsesid mind kaks konna täpselt sellise pilguga, et kas ma olen tõesti esimest korda vee alla sattunud.

Ma ei laskunud nendega sel teemal pikemasse diskussiooni ja liuglesin järgmise pildi juurde. Kui ma õigesti aru sain, siis oli seal mingi kala võrku kinni jäänud.  

Jalapaar ja juuksekarv

Enne järgmist fotot viskasin uudishimulikult pilgu ka basseini teisele poolele. Minust paari meetri kauguselt  möödusid ühed jalad, siis ühed väiksemad jalad ja siis veel ühed suuremad. Seejärel sattus maski ette üks pikemat sorti juuksekarv. Sügaval basseini põhjas oli aga näha veepuhastusavasid. Kuna põhi oli igavalt tühi, keerasin pilgu taas pildirea poole. Kiilid, haugipoeg, rannakarp. Järgmised mereelukad osutusid mulle aga täiesti tundmatuks ning liuglesin vaikselt edasi.  

Mõne aja pärast hakkas kõrvus kuidagi kummaliselt tümpsuma. Tunne oli täpselt selline, nagu seisaks ööklubi ukse taga. Tõusin pinnale ja sain aru, et basseini teises otsas oli alanud hommikune vesiaeroobika. «Hopp-hopp, surume käed vee alla ja siis kohe üles. Veel üks kord! Nii! Tublid olete!» kostsid treeneri ergutavad hüüded.

Tundsin, et tahaks ka ise veidi liigutada, sest vaikselt basseinivees liueldes oli olemine juba üsna jahedaks muutunud. Õnneks olingi jõudnud juba pildirea lõppu. Keerasin otsa ringi, ronisin kiiresti basseinist välja ja jooksin otse lastebasseini 30-kraadisesse sooja vette. Vot see oli mõnus. «Tõeline lõunamere tunne,»  mõtlesin ja unistasin, et järgmine fotonäitus võiks olla  lastebasseinis.

Näitus «Silmad vees»
• 19. detsembrini on Aura keskuse külastajatel võimalus vaadata fotograaf Kaido Haageni veealust näitust «Silmad vees II».
• See originaalne väljapanek keskendub veealuse maailma imedele.
• Näituse viimasel päeval korraldab Eesti Sukeldujate Klubi  proovisukeldumisi.
• Kellel on kodus snorgeldamis-mask, on soovitatav see näituse vaatamiseks kaasa võtta. Proovisukeldumisi saab kokku leppida ka klubiga Mare-mark (www.maremark.ee). 

 

Selleks, et näitusekülastaja saaks hästi tõetruu elamuse, tuleb ta panna võimalikult sarnasesse keskkonda, kus pildid on tehtud. Loo autorit pildistas tuntud allveefotograaf Ülar Tikk.

Allikas: Tartu Postimees
Foto: Ülar Tikk
Artikkel: https://www.tartupostimees.ee/?id=353965


 
Juuli
2021
E
T
K
N
R
L
P
 
 
 
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31