Uudised

Võrtsjärve kalurid nõuavad riigilt märksa väiksemat püügitasu

10. november 2011

Võrtsjärve kalurid peavad kalapüügitasuga hüvitama angerjamaimude asustamise järve. Kuna osa angerjaid rändab kasvades merre, väheneb kalurite saak ja ka tasu peaks olema väiksem.

 

Angerjapüügi omapära on selles, et see väärtkala paljuneb vaid looduslikult ja koeb ainult üks kord elus Atlandi ookeanis Sargasso meres. Angerjamaimud triivivad hoovustega Euroopa rannikule tagasi, kus neid püütakse ja müüakse asustamiseks siseveekogudesse.

Eesti siseveekogudest püütakse kõige rohkem angerjat Võrtsjärvest. Kui nõukogude aastatel osteti Võrtsjärves kasvatamiseks ca 2 miljonit angerjamaimu aastas, siis hiljem on see arv märgatavalt vähenenud.

1990. aastatel asustati järve keskmiselt 1,3 miljonit maimu aastas. Alates 2001. aastast mindi üle kasvanduses ette kasvatatud umbes 5 grammi kaaluvate angerjate asustamisele ja aastane kogus oli veidi üle 300 000 noorkala.

Kalamaimude arv on vähenenud seetõttu, et nende hind on tõusnud, rahasumma nende ostmiseks pole aga suure­nenud.

Kalurid maksavad kinni maimude asustamise

Angerjamaimude ostmise raha saadakse kaluritele kehtestatud püügiõiguse tasust, mis on 372 eurot ühe angerjamõrra kohta (registreeritud mõrdade arv on 324).

Niisugune maksukogumise põhimõte kehtib 1993. aastast ja on nii suur sellepärast, et peab kindlustama uue asustusmaterjali ostmise piisavas koguses. Riik on ainult mõnel aastal lisanud omalt poolt väikese summa.

Võrtsjärve kalurid ei ole nii suure püügiõiguse maksuga nõus. “Vähemalt 60 protsenti sugu- ja püügiküpseks kasvanud angerjatest rändab Võrtsjärvest välja,” väidab kogenud kalur Lauri Koni.

Kalad lähevad Emajõe kaudu Peipsi järve, sealt läbi Ivan­gorodi hüdroelektrijaama turbiinide Läänemerre ning edasi juba Atlandi ookeani kaudu kudemispaikadesse Sargasso meres. Niisugune on nende vääriskalade instinkt ja teadlased on leidnud, et viljastusvõimeliseks saamiseks peabki see kala pika rännaku ette võtma.

Varem arvati, et läbi hüdroelektrijaama ei õnnestu kalal eriti suurel hulgal pääseda ja selle selgitamiseks tegid Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse teadlased spetsiaalse uuringu. Angerjad märgistati ja selgus, et neid sattus kalurite püünistesse nii paisust allavoolu jões, Soome lahe rannikul kui Taani väinades.

Väljarände ulatust kinnitavad ka angerja aastased püügikogused Võrtsjärvest. Limnoloogiakeskuse juhataja ja kalandusteadlase Ain Järvalti sõnul on igal püügiaastal järves 300 000–350 000 sugu- ja püügiküpset angerjat. Kui sellest asurkonnast püütakse aastas välja 10–20 tonni, on see kalade keskmist kaalu arvestades 20 000–50 000 angerjat.

“Kui ka välja püüdmata jäänud 300 000 angerjast osa hukkub, satub röövkalade toiduks või jääb üldse saagina registreerimata, peaks ikkagi oluline osa Võrtsjärves kasvanud vääriskalast jõudma kudemisalale ja andma seal uusi järglasi maailmamere angerjate asurkonna säilitamiseks,” selgitab Ain
Järvalt.

Niimoodi annavad ka Võrtsjärve kalurid oma püügiõiguse tasuga panuse selle vääriskala taastootmisse ja püügivõimaluse säilitamisse.

Tasu tuleks maksta vaid oma püütud kalade eest

“Miks me peame oma raha eest teiste riikide kaluritele kala kasvatama?” küsib Lauri Koni.

Küsimus on seda enam õigustatud, et teistes Euroopa riikides, näiteks Hollandis, maksavad kalurid püügiõiguse tasuks vaid veerandi angerja asustamiskuludest.

Ka paljudes teistes Euroopa riikides tuleb see raha Euroopa kalandusfondist või siseriiklikest fondidest ja kalurid ei maksa midagi.

“Asustusmaterjali sisseostu summast tuleks kaluritel maksta üks kolmandik, kaks kolmandikku tuleks Euroopa kalandusfondist ja siseriiklikest fondidest,” selgitab Lauri Koni kalurite
mõtet.

Rahaliselt väljendades maksaksid kalurid umbes 60 000 eurot, siseriiklikest fondidest tuleks teist 60 000 ning Euroopa kalandusfondist ka 60 000. Nii maksaksid kalurid asustusmaterjalist kinni selle osa, mis nad ise välja püüavad.

Kalurite ettepanek on teha keskkonnatasude seaduse kalapüügitasude osas parandus, kuhu oleks sisse kirjutatud ülalkirjeldatud makseskeem.

TOOMAS KEVVAI
põllumajandusministeeriumi asekantsler

Seni on kalurid kalapüügiõiguse tasude kaudu angerja taasasustamist rahastanud ise. Ilmselt on see olnud majanduslikult tasuv. Viimasel ajal aga on arvatavasti kõrgest veeseisust põhjustatud kehvad angerjasaagid tasuvust vähen-
danud.

Eesti on seni olnud ainus riik, kus angerjate taasasustamise kulud on jäetud täielikult kalurite kanda. Sellest aastast lisab riik Euroopa kalandusfondist igal aastal angerja taasasustamiseks 60 000 eurot, mis moodustab ligi 1/3 asustamisele kuluvast summast.

Kui kaaluda kalurite ettepanekut, et kolmandiku maksavad nad ise, kolmandiku saavad Euroopa kalandusfondist, kolmandikuga toetab riik – siis kust see riigitoetuse raha tuleks?

Raha riigile juurde ei teki, küll on aga praegu fakt, et kalurid panevad suurema osa rahast läbi keskkonnainvesteeringute keskuse ja põllumajandusministeerium lisab EKFist kolmandiku, ent keskkonnaministeerium, kes kalavarude seisundi eest vastutab, ei lisa midagi.

Euroopa Komisjon esitab peagi eelnõu, mis reguleerib toetusi kalandusele aastateks 2014–2020. Sellele järgneb liikmesriikide arutelu uue eelarveperioodi kalandustoetuste üle. Praegu on kaluritel õige aeg mõelda, milliseid muutusi kalandus vajab ning kuidas saab neid arenguprogrammide kaudu realiseerida.

Põllumajandusministeeriumi juhtimisel algab ka Eesti kalanduse strateegia 2014–2020 koostamine. See peaks kajastama Eesti kalanduse vajadusi, probleeme ning arengusuundi ja andma sisu ka tulevastele toetusskeemidele.

KEIT PENTUS
keskkonna­minister

See, et meie kalurid peavad 100% kinni maksma angerja asustamise, ehkki kuni 60% asustatud kalast rändab välja ja jõuab ilmselt hoopis teiste riikide kalameeste püügivahenditesse, ei ole õiglane.

Olen käinud Võrtsjärve kaluritega kohtumas ja saan nende murest aru. Mure osaliseks leevendamiseks panustab ka riik sel aastal eurovahenditest angerjate asustamisse. Kogusumma, mis Euroopa kalandusfondist angerja asustamisse suunatakse, on 64 000 eurot aastas.

See ettepanek, et Võrtsjärve kalamehed maksaksid oma tasude kaudu kinni selle osa asustamise, mille nad ise välja püüavad, on ka minu arvamust mööda mõistlik lahendus.

Plaanin lähinädalatel saata teistele ministeeriumidele kooskõlastamiseks seaduseelnõu, mille järgi järgmise aasta teisest poolest tuleks kaluritel angerjate asustamisest tasuda see osa, mille nad ise välja püüavad.

Kuna teadlaste arvamusele tuginedes saab öelda, et välja püütakse kuni kolmandik Võrtsjärve asustatud angerjast, jääb ettevalmistatava eelnõu järgi kalurite kanda 2012. aasta teisest poolest alates samuti kolmandik asustamiskuludest. Sarnane lahendus kehtib ka Lätis, Leedus ja Poolas. Siseriiklikest vahenditest kantakse seal asustamiskuludest 25% ning 75% kaetakse Euroopa kalandusfondist.

Kuna suuremat osa Võrtsjärve asustatud angerjatest ei püüa välja mitte Võrtsjärve kalamehed, vaid need liiguvad läbi Läänemere Sargasso merre, on igati põhjendatud, et suurem osa asustamiskuludest kaetaks Euroopa kalandusfondi vahenditest.

Mida ütleb seadus?

- Keskkonnatasude seaduse (KTS) § 11 sätestab, et kalapüügiõiguse tasu makstakse õiguse eest püüda kala Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevatest veekogudest või nende osadest ja veekogudest väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni, kui kalapüügiõiguse nendel veekogudel on andnud Eesti Vabariik.

- Kalapüügiõiguse tasu maksavad isikud, kellele väljastatakse põllumajandusministeeriumist kalapüügi luba.

- Kalapüügiõiguse tasu ei või ületada 4% tasu kehtestamise aastale eelnenud aastal keskmiselt püütud kalakoguse või püütud isendite väärtusest. Kala harilik väärtus on kohalik keskmine esmamüügihind.

-Et kutselise kalapüügiõiguse tasud aastaks 2012 kehtestatakse aastal 2011, siis tasude arvestamisel võetakse aluseks 2010. aasta ametlik püügistatistika ja keskmised kala esmakokkuostuhinnad.

- KTSi § 11 lõike 5 kohaselt siseveekogudel, kus riik teeb kulutusi angerjavaru taastootmiseks, määratakse püügiõiguse tasu püügivahendi kohta, millega püütakse taastoodetavat kalaliiki, arvestades eelnenud 5.–10. aastani nendel veekogudel kõiki taastootmiseks tehtud kulutusi.

- Võrtsjärvel peamiseks angerjapüügivahendiks oleva mõrra hind on 2012. aastal 372.04 eurot.

Allikas: Maaleht, Ülo Kalm
Artikkel:
www.maaleht.ee

 

 
Juuli
2021
E
T
K
N
R
L
P
 
 
 
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31