Uudised

Kalakrattide ja salaküttide hirm võttis ametibinokli kaelast

10. jaanuar 2012

«Lubasin kolleegidele, et hoian ikka silmad ja kõrvad lahti ning püüan edaspidigi abiks olla,» ütleb keskkonnainspektsiooni legendaarne juhtivinspektor Guido Kapp, kes naudib jaanuarist pensionäripõlve.

Ehkki novembri algul sai tal inspektoriametis täis 34 aastat, meeldib töö Kapile endiselt. Ent ta otsustas siiski pensionile jääda, pidades silmas tõsiasja, et uhke on lõpetada, kui oled veel laineharjal, mitte põlvist saati mudas.

Kõige enam on Kapil tegemist olnud Võrtsjärvel ning selle ümbruses, aga ka väiksematel veekogudel ning metsas. Kalakratte ja salakütte on tulnud jahtida sõltumata ilmast ning aasta- või kellaajast.

«Näed, see oli minu viimane tööauto — andsin ära,» viipab Guido Kapp keskkonnateenistuse büroo õuel seisva tumesinise maasturi poole. Eelmine ametisõiduk, hõbehall Nissan, olevat algul töökaaslastele kõvasti nalja teinud, sest sellist karva auto torkab looduses väga hästi silma. «Kuidas sa, Kapike, nüüd hakkama saad, kui kõik juba kaugelt näevad, et sa tuled?» olevat lõõpides päritud.

Ent kogenud inspektoril oli aasijatele vastus ammu valmis mõeldud. Nimelt pole ta kunagi pidanud esmatähtsaks eeskirja rikkujatele ligihiilimist ning nende täie rangusega karistamist. Hoopis tähtsam on tema meelest see, et inspektori alaline kohalolu oleks võimalikult paljudele tajutav. Võrdluseks toob ta näite maanteedelt, kus politseinike peamine roll on liiklust rahustada, mitte iga hinna eest trahvinõudeid välja kirjutada.

«Olukorrast peab olema täpne ülevaade, igas suunas ei tasu rabelda. Võib arvestada, et inimestel — ka enamikul kalameestel — on silmad peas ja süda rinnus ning neile ei meeldi, kui röövpüük üle käte läheb. Niisiis tulevad tõsised asjad üsna kähku välja,» selgitab Guido Kapp pika praktika jooksul õpitud töömeetodeid.

«Inspektor olgu seal, kus teda on kõige rohkem vaja. Pole mõtet oma aega pidevalt üksikuid õngemehi kimbutades raisata. Palju tähtsam on vaadata, et kutselised kalurid reegleid järgiksid, sest nende kuritarvitused mõjutavad kalavarusid palju enam,» lisab ta.

Võib kõlada uskumatult, aga juhtivinspektori väitel on talle viimastel aastatel abiks olnud ligi 40 vastutustundlikku viljandimaalast, kes kalakrattide ja salaküttide tegevusest ikka ja jälle teada annavad. Varem olevat neid veelgi rohkem olnud.

Guido Kapp märgib, et pahategijate käekiri on aastate jooksul üsna palju muutunud. Kui ta 1977. aastal Võrtsjärve valvurina koha sisse võttis, oli tööd praegusest rohkem, mis sest et kutseliste kalurite arv on peaaegu poole võrra kasvanud. Tollane põlvkond mõistis ise osavasti püüniseid, võrke ja mõrdu valmistada, aga oli ka elektriga püüdjaid.

Tagatipuks leidus Vene ajal neidki, kes tulirelva appi võtsid. «Kui Vene sõjavägi oli sees, tuldi isegi lahingurelvadega, nii et ära mine lähedalegi! Kalda pealt lasid püssiga kudevaid hauge, ahingutega vehkimisest rääkimata!»

Üldiselt on aga kontrollijate ja kurikaelte arsenal aastate jooksul üsna ühesuguses tempos arenenud. Samal ajal kui röövpüüdjatel on igapäevaseks saanud teineteise hoiatamine mobiiltelefoni teel, kasutavad inspektorid moodsate autode ja kaatrite kõrval näiteks GPS-seadmeid ja kajaloode.

Kapil endal pole südant looma surmata. Kord otsustas ta küll jahimeheks hakata, kuid ei tihanud juba esimesel jahikorral püssitoru ette sattunud uhket sokku lasta. «Kodus tütar küsis, kus kits on. Pidin hädavalega lagedale tulema ja ütlesin, et ei näinud ühtki looma. Sain aru, et minus ikka jahimehe verd ei ole. Isegi ulukiliha ja kala söön äärmiselt harva. See on minusse ametiga nagu sisse kodeeritud: ma pean loomadega samal poolel olema.»

Vahel, kui isu tuleb, läheb Kapp poodi ja ostab lõhet, aga ise pole ta enam ammu kalal käinud. «Võrke olen pannud küll, aga sedagi rohkem poja soovil. Kala väljatõmbamisest palju rohkem meeldib mulle see tunne, kui saad ta vette tagasi lasta. See on fantastiline vaade, kui näed teda kiirelt minemas. Pritsib veel sabaga sulle vett näkku ja teeb minekut.»
 

Allikas: "Sakala"