Uudised

Intervjuu: Väikesadamad pääsesid passist ja saavad spetsialistid

03. detsember 2008

Intervjuu: Väikesadamad pääsesid passist ja saavad spetsialistid

Silvia Paluoja, reporter

Jaak Reinmets, PEVSLi juhatuse esimees



Kümne aasta eest loodud mittetulundusühing Eesti Väikesadamate Liit (EVSL) ühendab enamikku mereäärseid ja Peipsi ning Võrtsjärve kaldale jäävaid omavalitsusi, esindades rannasadamate taastajaid, omanikke, merendushuvilisi. Pärnu maakonnast kuulub EVSLi juhatusse Kalurilehe väljaandja Harri Uusallik.

Liit on seisnud sadamaseaduse muudatuste eest, eelnõus on lihtsustunud nõuded väikesadamatele. Seadus ei võrdsusta enam Tallinna ja Jaagupi sadamat, paberlikku asjaajamist on vähem.


Jaak Reinmets, olete põline saarlane, seega merega sina peal. Milliseid väikesadamatega ja rannakülade elulaadiga seotud huve peate liidu nimel kaitsma?


Kui varem oli suurim probleem rahapuudus, siis see mure hakkab tänu eri fondidele lahenema. Aga erastamiste ja ärastamiste käigus on ajaloolised sadamakohad, mis enne sõda kuulusid kohalikule külakogukonnale, mingite skeemide tõttu sattunud erakätesse. Ilmselt paljud ei tea, et väikesadama majandamine ei anna iialgi majanduslikku tulu. Meie purjetamishooaeg on lühike, selle kahe-kolme kuuga ei õnnestu omanikul teenida nii palju raha, et teha sadamas kapitaalremonti. Tüüpiline olukord, et selline sadam on varsti suletud.

Meie suhtume sadamasse kui maantee pikendusse. Erasadama puhul on nõutav omafinantseering sageli 50 protsenti, aga kui väikesadam kuulub vallale või mittetulundusühingule, on omafinantseering enamasti 15 protsenti. Nii et see on ikkagi suur vahe ja suur raha.


Kus siis rannarahvas paate hoiab? Teise küla rannas?


Lääne-Virumaa Vihula valla külavanemad kurtsid, et enamik ajalooliselt külakogukonnale kuulunud sadamakohtadest on erakätes, oma rahval pole kuskil paate hoida. Uue maantee võid teha vana maantee kõrvale, aga kui teed uue sadama, muudad olemasolevaid hoovusi, liivade ja setete liikumist. Nii et sadamaid ei saa teha huupi, et “siin on ilus merekoht ja tahan siia oma sadamat”. Selles mõttes ongi kõige suurem probleem see, et ajaloolised sadamakohad on põlise rannarahva käest läinud.


Sadamaseaduse muudatustes on küllap liidulgi oma osa, jõuline sekkumine näiteks?


Ametkondade teenet on siin ka, aga siiski: meie liit on pidevalt käinud, selgitanud ja palunud, nii raha asjus, mis on mitmes fondis saadaval, kui muus osas. Mis muud, kui et natuke peab viisakalt aktiivne olema. Sadamaseaduse osas aga on nüüd suursadamatele omad ja väikesadamatele omad nõuded. Meie liidu esindajana kuulun riiklikku sadamaseaduse komisjoni.


Kuulsin üllatusega, et sadamapass pole kohustuslik.


Sadamapass oli küllalt bürokraatlik asi. Näiteks põllumajandusministeeriumi kalandusosakonna andmetel on riigis 150 kohta, kus tuuakse kala maale, ja neid 150 kohta nimetatakse sadamateks, aga alla 50 neist olid passistatud. See tähendab seda, et meie mereäär oli täis ebaseaduslikke ehitisi ja selles mõttes kiidaksin majandusministeeriumi, mis eriti viimase paari aasta jooksul on väga paindlikult ja arusaavalt teinud meie liiduga koostööd. Teisteltki sadamatelt ei nõuta enam passe, sadamad saavad tegevusloa sadamates osutatavate teenuste järgi.


Esimest korda on Eestis hakatud ette valmistama väikesadamate spetsialiste. Mida nad tegema hakkavad?


Väikesadamate spetsialiste koolitatakse Hiiumaal Suuremõisa tehnikumis. Sadam ei ole ju mingisugune umbmäärane asi, vaid seal kehtivad ohutus- ja keskkonnakaitse- ning tuleohutusnõuded, sadama sissesõidutee peab olema märgistatud ja nii edasi.


Hiiumaal on kõik omavalitsused väikesadamate liidu liikmed. Kuidas Pärnumaal on? Meie maakonna rannajoone pikkus on ju 242 kilomeetrit?


Me ei ole kedagi liitu kutsunud, tullakse ise. Hiiumaal on aru saadud, et meie tasuta konsultatsioonid ja kohalkäimised on vajalikud. Pärnumaal peame võib-olla bürokraatiat suurendama. Oleme harjunud sellega, et meile helistatakse, küsitakse nõu, ja käime kohal, aga oleks hea, kui Pärnu oleks aktiivsem. Mereäärsed vallad eelkõige.