Uudised

Eesti kalandus on kestlik, aga murekoht on tursk ja angerjas

30. märts 2021

Eestimaa Looduse Fondi 2019. aasta püügiandmete põhjal tehtud analüüs näitas, et valdav enamus Eesti kutseliste kalameeste poolt püütavatest kaladest on kestlikud. Kuigi peamiselt püütakse looduslikult heas seisus olevaid kalu, on põhjust muretseda tursa ja angerja pärast.

Selgus, et Eesti vetest püütud kaladest 87 protsenti kuulusid rohelisse ehk kestliku kala kategooriasse. Punasesse ehk ohustatud liikide tsooni kuulus üks protsent kaladest. "Eesti kalandus on küllaltki kestlik. See, kuidas Eesti kutselised kalurid püüavad, on loodusele hea," kommenteeris raporti koostanud keskkonnaantropoloog Joonas Plaan, kes on Eesti Looduse Fondi säästliku kalanduse ekspert ja projektijuht.

Eesti kutselist kalandust, mille kaudu jõuavad poelettidele meie igapäevased söögikalad, hinnati Maailma Looduse Fondi kasutatava metoodika abil. "Esiteks uuritakse seda, kuidas liigil läheb looduses, milline on selle arvukus ja tervis. Teiseks hinnatakse püügimeetodeid ja nende keskkonnasõbralikkust. Näiteks on eriti laastava toimega põhjatraaliga püük, mis hävitab kogu merepõhjas ettejääva ökosüsteemi. Kolmandaks hinnatakse seda, mis moodi kalandust majandatakse. Siia kuulub näiteks see, kuivõrd reguleeritakse kalapüüki teadlaste soovituste järgi," selgitas Plaan.

Päris pilvitu taevas siiski ei ole. Plaan selgitas, et kuigi kestliku kala osakaal on tõusnud, siis ühtlasi on kasvanud liikide arv, kellel nii hästi ei lähe. Nende liikide hulka kuuluvad näiteks lest, kammeljas ja luts, kes kõik on liikunud punasesse tsooni. "Eesti kutselise kalanduse teeb roheliseks suuremahuline räimepüük, mis moodustab ligikaudu 60 protsenti kogu püütavast kalast," lisas Plaan.

Murekohaks tursk ja angerjas

Positiivse üldpildi taustal torkab silma tursa olukord, kes on Läänemere kalapüügis kilu ja räime kõrval majanduslikult üks olulisemaid kalu. Plaan rõhutab, et juba aastakümneid on tursapüügi lubatud mahud Läänemere piirkonnas olnud liiga kõrged. Raporti koostaja sõnul on seda soosinud poliitikute otsused, kes järjepidevalt pole võtnud kuulda teadlaste selgitusi.

"Eesti vetes on tursa arvukus alates 1970. aastatest languses. Suurt tursapüüki meil enam ei toimu. Kaks tonni turska, mis ikkagi välja püütakse, leiab aset kaaspüügi kujul, ehk see on kala, mis jääb kinni teiste liikide püüdmiseks üles seatud võrkudesse," selgitas Plaan.

Veelgi keerulisem on seis angerjaga, mis on üleilmselt kriitiliselt ohustatud liik. Erinevalt teistest kalaliikidest pärineb kogu angerja populatsioon Põhja-Atlandi edelaosas olevast Sargosso merest, kus angerjad kudemas käivad. Seejärel rändab angerjas üle Atlandi ookeani Euroopa rannikule, kus teda püütakse klaasangerja staadiumis Biskaia lahest. Püütuid angerjaid asutatakse populatsiooni turgutamise eesmärgil ümber teistesse veekogudesse, sealhulgas Võrtsjärve.

Plaan rõhutas, et pikaaegne angerja ümberasustamine ei ole andnud soovitud tulemusi. "Mitmed teadusuuringud on näidanud, et angerja asustamisel ei ole looduskaitseliselt mitte mingi tõhusust. Ainuke asi, mis ta teeb, on see, et see toetab kalandust ja kohalikke kalamehi," kommenteeris Plaan.

Võrtsjärve on angerjat asustatud alates 1950. aastatest ning sellest on saanud väga oluline püügikala kohalike kalurite jaoks. Kui Võrtsjärvest püütavast kalast moodustab angerjas umbes 12 protsenti, siis sissetulekute lõikes annab angerjapüük üle 40 protsendi.

"See on keeruline olukord, sest angerjapüügi äkiline lõpetamine Võrtsjärvest annaks kohalikele rannakaluritele tugeva hoobi. Me peame mõtlema, kuidas Võrtsjärve kalandus saaks jätkusuutlikult toimida olukorras, kus angerjapüük üks hetk lõpeb," selgitas teadlane.

"Tervikuna läheb paljudel Läänemere populatsioonidel siiski aina paremini, seda muu hulgas seetõttu, et aina rohkem kuulatakse teadlasi ja looduskaitseorganisatsioone," oli Plaan optimistlik. Ta soovitas süüa rohkem kohalikku kala ja eriti väikest kala ehk kilu ja räime, sest nende liikidel läheb eriti hästi.

Allikas: Novaator