Uudised

Võrtsjärve hapnikuvarude kahanemine ohustab angerjaid

24. märts 2009

Poolemeetrise jääkihi all lagunev orgaaniline aine on järveveest hapniku ära kulutanud.

Pikk stabiilne talv ning paks jääkiht on põhjustanud Võrtsjärves kalade eluks vajalike hapnikuvarude kiire vähenemise. Järveteadlased loodavad peatset sula, mis tooks veekogusse uut hapnikurikast vett.

Märtsi keskel hakkasid Võrtsjärve kalurid oma võrkudelt leidma end sinna riputanud angerjaid. See on märk, et põhjakihis on hapnik otsa saanud ja põhjamudas talvituvad angerjad peavad tulema kõrgematesse veekihtidesse hingama, kirjutab Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse teadur Lea Tuvikene keskkonnaministeeriumi veebilehel.

19. märtsil mõõtsid maaülikooli limnoloogiakeskuse töötajad Võrtsjärve vee hapnikusisaldust järve laiemas keskosas ning ka kitsamas, madalamas lõunaosas.

Järve keskosas on kuni kahe meetri sügavuseni hapnikku vähemalt kaheksa milligrammi liitris, mis on kaladele hingamiseks piisav. Alumistes kihtides hakkab aga hapniku kontsentratsioon kiiresti vähenema ning põhjakihi vesi on kuni poole meetri ulatuses pea hapnikuta.

Lõuna pool, kus järve põhjas on rohkem lagunevat orgaanilist ainet ja veekiht õhem, mõõdeti ka juba kahe meetri sügavusel ainult 4,5 milligrammi hapnikku liitris.

Pika talve jooksul, kus järv on olnud jääkaane all juba detsembri keskpaigast alates ning praeguseks ka pikka aega korraliku lumekihi all olnud, on orgaanilise aine lagunemisele kulunud ära suur hulk vees sisalduvast hapnikust.

Et kuni poolemeetrise jää ja seda katva lume alla ei pääse palju valgust, on uut hapnikku tootev fotosüntees väike ja hapniku kogus väheneb seetõttu suure kiirusega.

Talv pole pakkunud ka ühtegi suuremat sulaperioodi, mis oleks jõgede kaudu uut hapnikurikast vett toonud. Kui ilmaprognoosid paika peavad ja märtsi lõpust talv järele hakkab andma, siis on lootust, et hapnik siiski enne päris otsa ei saa, kui päike järvel lund sulatama hakkab ning jõgede sulaveed järveasukatele leevendust toovad.

Angerjad, kes on külmas vees uimased ega taha eriti ujuda, näitavad oma käitumisega esimesena hapniku vähenemist põhjakihtides. Nii otsivadki põhjast kõrgematesse veekihtidesse tulnud angerjad kohta, kuhu end riputada saaks ja kalavõrgud sobivad selleks hästi. Teised kalad ujuvad veekihtides, kus hapnikku on ning siirduvad vajadusel avatud veega jõesuudmete lähedusse. 

Allikas: ajaleht "Sakala"
Toimetas Risto Mets 
Foto: Elmo Riig/Sakala

 
Juuli
2021
E
T
K
N
R
L
P
 
 
 
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31